Kuulsad Kassarlased

Aino Kallas 135

Aino ja Oskar Kallase elust

Veronika Arder

 

2. augustil 1878. a. sündis Soomemaal Viiburi linna lähedal Kiiskilä mõisas lapsuke, kellele pandi nimeks AINO JULIA MARIA. Tema isa Julius Krohn oli tunnustatud rahvaluuleteadlane, kirjandusajaloolane, luuletaja ning Helsinki Ülikooli professor (1835-1888). Nõrga tervise tõttu jäi Ainol pooleli Helsinki Soome Ühiskool. Oma kirjanduslikku teed alustas ta 19-aastaselt. Ta võttis oma varjunimeks isa juba tuntud luuletajanime Suonio. 1897.a. ilmus Aino Suonio nime all esikkogu „Laule ja ballaade“. Aino Suonio nime kasutas ta ka oma novellikogu „Kulu ja kevad“ (1899) puhul.

Saaremaal Kaarmal sündinud köster-kooliõpetaja poeg Oskar Kallas lõpetas Kuressaare gümnaasiumi. Seejärel Tartu Ülikooli filoloogia kandidaadi kraadiga (1892.a) ja jätkas õpinguid Helsinkis. Oskar Kallas oli innukas rahvaluule ja vanavara korjaja. Ta pani aluse Eesti Rahva Muuseumile. Oskar kallas oli esimesi eestlasi, kes omandas kõrgema erihariduse ning doktorikraadi keele- ja rahvaluuleteaduse alal.

1900.a. laulatati Helsinkis Oskar ja Aino Kallas. Nende elukohaks sai Neevalinn (Peterburg). Aino Kallas ei kohanenud sealse olustiku ja kliimaga. 1903.a.olid nad Saaremaal ja jaanipäeva paiku kuulis Karja Köstrimajas Aino Kallas Oskar Kallase onult Carl Kallaselt jutustusi ning meenutusi teoorjuse ajast Eestimaal. Need jutustused puudutasid Aino Kallast sügavalt ja ta kirjutas hulk novelle sellel ainestikul.

1905.a.revolutsioonile elas Aino Kallas intensiivselt kaasa. Temalt ilmusid dramaatilised novellid „Vana oru surm“ ja „Bernhard Riives“.

1908.a. ja 1909. aasta algusel pidi Aino Kallas kopsutuberkuloosi tõttu viibima Soomes Nummela sanatooriumis. Seal vaagis ta oma elu ja selle tulemusi.
Tartus elades tundus Aino Kallasele rühmituse „Noor Eesti“ programm vastavat tema uutele sihtidele. Ta kaugenes realismist, suundus lähemale sümbolismile ja impressionismile. 1913.a.ilmus „Lahkuvate laevade linn“, „Võõras veri“, “Tähelend“ (Lydia Koidula elulugu). 1920.a. ilmus tema autobiograafiline romaan „Katinka Rabe“, mis kujutab kirjaniku lapsepõlvemaad Kiiskilä mõisat Viiburi lähedal.

Eesti Vabariigi alguses saadeti Oskar Kallas Eesti Vabariigi saadikuks Helsinkis, hiljem Londonisse. Kolimine Londonisse avardas Aino Kallase perspektiive peadpööritavalt. Ta taipas kohe, et uus keskkond avab uued võimalused. Oma sõbratarile Ilona Jalavale kirjutab ta:“See on nüüd kahtlemata tipp, meie elu ei või enam tõusta, siit ei saa enam kuhugi igatseda“. Välist hiilgust oli palju. Kirjanduslikes ringkondades kohtus ta tolle aja kuulsamate kirjanikega (Bernhard Shaw, John Galsworthy). Kuid üsna pea nägi ta selle hiilguse tühjust ja moeilmingute pinnapealsust ning hakkas igatsema Tartu ja „Noor Eesti“ meeste (Tuglas, Suits, Ridala, Aavik) mõttevahetuste järele, mis omal ajal olid talle palju tähendanud.

Londoni periood kujunes Aino Kallasele läbimurdeks kirjanikuna Inglismaal. Tal ilmus tõlkes 3 teost, mis said heatahtliku, lausa ülistava vastuvõtu. Kui kõnelda rahvusvahelise kirjanduse „koorekihist“, siis oma Londoni aastatel kuulus Aino Kallaski sellesse.

London vallandas Aino Kallase uue loomingupalangu. 1923.a. ilmus pikem novell „Barbara von Tisenhusen“, 1926 „Reigi õpetaja“,1928 „Hundimõrsja“. Viimased ei olegi õigupoolest Londoni inspireeritud teosed, sest nende kirjutamiskohaks ja tekke eelduste loojaks oli suurelt
osalt Kallaste aastal 1924 leitud suvituskoht Kassaris. Seal veetis Aino Kallas kõik oma suved (väljaarvatud 1926 a.) kuni 1938.aastani. Aino Kallas oma kirjades, päevaraamatuis, mälestustes, isegi oma viimastel eluaastateil mõtleb sellele paigale. Kassari - väike saar, London- maailmalinn. Ühel pool rahutu ja intensiivne liikvelolu ja teiselpool tõtlikuseta rahulik varjupaik- sellised on Aino Kallase loomisperioodi äärmised punktid.

Oskar Kallas jäi pensionile 1934.a. Nad asusid elama Tallinna Pärnu mnt. 23. Aino Kallas töötles oma novelle draamatekstideks. See aga osutab loomisvõime raugemisele.

1939.a.haigestub Aino Kallas aasta alguses raskesti, tal tuli II Maailmasõja puhkemise aegu veeta pikk aeg voodis lamades. 1941.a. jäi Aino Kallas ilma oma kahest lapsest: 1941.a.talvel vanemast pojast Sulevist ja sama aasta augustis nooremast tütrest Lainest. Isiklik tragöödia leidis väljapääsu luules. Lühikese aja jooksul ilmus 3 luulekogu „Surmaluik“, „Kuusild“, „Tuleriidal“ nende pealkirjad sõnastavad temaatika ja meeleolu. Eesti lugeja võib nendega tutvuda 1979.a.ilmunud valikkogus „Igaviku väraval“.

Oskar Kallas oli oma säästud paigutanud Eesti Vabariigi väärtpabeseisse – need muutusid väärtusetuks Nõukogude okupatsiooni ajal 1941.a.

1944.a. märtsirünnaku ajal oli Oskar Kallas parajasti kopsupõletikus Tallinna Diakonissihaiglas Pärnu mnt. Haigla hoone sai osalise tabamuse. Tütar Virve leidis isa haigla keldrist vuntsid ja juuksed lumehärmas. Ta sai isa viia Hariduse tänavale Prantsuse Lütseumi keldrisse. Saksa okupatsiooni võimud andsid loa Oskar Kallasele (Aino Kallas oli 1943.a.siirdunud Soome),tütar Virvele kahe lapsega lahkuda Eestimaalt .Virve mees- Viktor Päss (Tallinna Prantsuse Lütseumidirektor) oli viidud „külmale maale“.

Poliitilise olukorra tõttu siirduti Rootsi, kus Oskar Kallas suri 26.jaan.1946.a. Virve Päss haigestus ootamatult vähki. Rootsi haiglad lootusetuid haigeid sees ei pidanud.

Virve lapsed olid liiga noored, et ema põetada. Ema Aino aga liiga vana,et tasemel kirjutada. Nii revideeris Aino Kallas oma päevikud kõigest, mis võinuks teisi inimesi kompromiteerida ja sai need anda trükki.Sellest honorarist sai ta võimaldada oma tütrele põdemise ja suremise erahaiglas.

Aino Kallas võis oma sugulasi külastada pagulusaastail, aga ei saanud suure idanaabri ja Soome tolleaegse valitsuse tõttu Soomes elada. Alles 3 aastat enne surma, 1953. a. sai ta loa elada Soomes. Tema viimane elukoht oli Mere tänav Helsingis, kust oli kaunis vaade Eestimaa poole - „Tema saatuse maa“ poole.

Aino Kallas suri Helsingis 9. septembril 1956. aastal.

http://kassarimaa.ee/uploads/system/background-images/themepic4.jpg