Käsitööst ju vanal ajal, lugu peeti igas majas...
Nii lauldi kord ammustel aegadel. 

Käsitöö on meie esivanematel olnud ikka au sees. Sellega tegeldi pikkadel talveõhtutel ja videvikutundidel. Valmisid imekaunid esemed kõikvõimalikes tehnikates. Sellega tegelesid nii noored kui vanad, sest vardad ja heegelnõel liikusid nobedalt nii vanades kui ka noortes kätes. Sügav kummardus esivanematele, kes oma nappide võimaluste juures on valmistanud veel praegugi ahhetama panevaid esemeid.

Käsitööst ei jäänud kõrvale ka mehed. Kõik tarvilik tehti ju ise. Niisiis tulime seltsimajja kokku, et asutada meie oma käsitööring. Oli aasta 2010, jaanuari 25. päev.

Sellest ajast oleme koos käinud igal nädalal, välja arvatud südasuvi. Oleme teinud erinevaid töid - heegeldanud, kudunud, voltinud, pununud. kudunud kangast, viltinud jne. jne.

Meil õnnestus saada tegevustoetust toetust läbi Hasartmängumaksu projektile Lepa Anna nobedad näpud. Seal õpetas Liia Toom taimedega värvimist, esemete taaskasutamist mitmete uute toodete valmistamiseks, Ly Kaups rääkis toodete turustamisest, Tiiu Valdma aga vammustest ja kampsunitest ja veel palju muud. Inga juhendamisel sai valmis ilus suvekleit, kohendatud sobivateks paljud erinevad rõivad.

Projekti toel oleme ostnud õmblusmasina ja õmblustarvikuid, varem oli olemas vilttikkimismasin ja viltimismasin. Muidugi kudusime kaltsuvaipu ja Liia õpetas kasutatud ribadest punuma vaipu, mis olid olnud väga moes kalevivabriku päevil. Projekti raames korraldasime ka konkursi Kassari käsitööle oma märgise leidmiseks. Peaauhinna võitis Kassari küüdutriibuline märgis.

Oleme korraldanud ka näitusi vanadest imekaunitest käsitööesemetest. Ja muidugi kevad – ja sügisnäitused meie ringi oma liikmete poolt valmistatud esemetest . Kiidusõnadega pole kitsid oldud, külalisi oli isegi Ameerikast väliseestlasi, Moskva muusikuid, kes kõik kiitsid meie tööde ilu, rääkimata meie lähimatest naabritest lätlastest.

Meie enda arvates on aga tore see, et igal aastal oleme tegelnud heategevusega. Igaks jõuluks oleme kudunud töötutele ja sõltlastele sokke, mütse, pühapäevakooli lastele vahetusjalatseid, st susse.

Tagasisideks võib öelda, et paljud sõltlased ja töötud olid olnud pisarateni liigutatud jõulukingiks saadud sooja sokipaari või kootud sooja mütsi eest. Ka beebipapud on leidnud endale õige omaniku.

Pühapäevakooli lapsed koos juhendajaga olid väga tänulikud, sest ruumi, kus nad koos käivad, põrandad on külmad.

Materjalidega abistas meid Samaaria. Täname Ingridit!
Nüüd oleme kolm aastat koos käinud, valminud on kaunid esemed nii oma pere tarbeks kui ka Sõpradele jagamiseks ja ka müügiks.

Plaanis on veel taimedega värvimine kevadel ja sügisel seentega, sest nii imelisi toone, kui annab loodus, ei leia ka kõige paremast lõngapoest. Aga kas see ka teoks saab, sõltub paljudest asjaoludest, nii et teistest plaanidest on veel vara rääkida.

Tore on koos käia, kuna meid seob ühine huvi – käsitöö. Ootame uusi huvilisi.